1. How do social media and art relate for you today? How do you use social media in connection with your artistic practice? With whom (in terms of gender or profession) do you engage in commenting/discussion/liking on your FB wall?
KATRIN VALGEMÄE:
I use social media to the maximum – it is the contemporary artist’s gallery and press office in one, a place where you can go straight for the public’s nerve. I post my art and products, but also the work-in-progress and sometimes fragments of my life. I use paid promotion, through which I sell and build my audience internationally. I don’t hide the fact that this is part of my artistic practice – it’s a strategy, and art is also a business, whether that makes someone uncomfortable or not.
The world is constantly changing – the attention economy doesn’t necessarily mean that the aesthetic or conceptual quality of art suffers. Quite the opposite: it pushes the artist to evolve, take risks, test boundaries and create in direct dialogue with the audience. Traditional institutions may fear this, but the truth is simple: art no longer needs gatekeepers – it moves through walls.
On social media you must simply find your tribe – the people with whom you have a connection, those who resonate with your art. The rest is background noise. My interaction and conversations take place mostly with people who are themselves creators or art collectors.
2. Does social media also have a deeper impact – does it reflect in your themes, approach, style or way of thinking?
KATRIN VALGEMÄE:
Yes, absolutely. Social media is one of the layers of contemporary reality that I dig through. It is full of masks, identity games, filtered beauty and existential anxiety – and that’s exactly where I often collect the cultural sediment I work with.
I am highly visual, and my initial impulse always comes from an image rather than a concept. The algorithm already knows my taste. I collect visual fragments that, for some reason, haunt me. From these, new worlds, new characters and paintings emerge.
But ultimately, everything I do grows from my own life and the maternal lineage I come from – the stories we carry within us unconsciously. These are silent agreements, an intergenerational program that I consciously break in my art and in my life. The rule inherited from my background was simple: a woman has no money and no economic freedom. A woman does not build, create or earn – she exchanges. Her body, her beauty, her energy. Her economic model is survival through male approval and security through marriage.
Social media is like modern mythology – the same archetypes and gender roles repeat there, just with new filters. And that’s where my artistic response begins: I don’t repeat inherited narratives – I rewrite them. That is my way of producing reality instead of remaining a statistic in it.
1. Kuidas sinu jaoks sotsiaalmeedia ja kunst täna suhestuvad? Milleks kasutad sotsiaalmeediat seoses oma loomingulise tegevusega? Kellega (soospetsiifiliselt ja erialaselt) toimub sinu FB seinal kommenteerimine/mõttevahetus/laikimine?
KATRIN VALGEMÄE:
Ma kasutan sotsiaalmeediat maksimaalselt ära – see on tänapäeva kunstniku galerii ja pressiosakond ühes, kust saab otse publiku närvi minna. Postitan oma kunsti ja tooteid, kuid ka tööprotsessi, vahel ka oma elu. Kasutan tasulist reklaami, läbi selle müün ja ehitan oma publikut rahvusvaheliselt. Ma ei varja fakti, et see on osa minu kunstipraktikast – see on strateegia ja kunst on ka äri, olgu see kellelegi ebamugav või mitte.
Maailm on pidevas muutumises – tähelepanumajandus ei tähenda alati, et kunsti esteetiline või sisuline kvaliteet kannataks, pigem vastupidi: see sunnib kunstnikku arenema, võtma riske, testima piire ja looma otse dialoogis publikuga. Klassikalised institutsioonid võivad seda karta, aga tõde on lihtne: kunst ei vaja enam väravavalvureid, ta liigub läbi seinte.
Sotsiaalmeedias peab lihtsalt üles leidma oma hõimu – inimesed, kellega on side ja kellele su kunst kõnetab. Ülejäänu on taustamüra. Minu kommenteerimine ja suhtlus toimub inimestega, kes on üldjuhul ise loojad või siis kunsti ostjad.
2. Kas sotsiaalmeedia avaldab ka sisulist tagasimõju – peegeldub see su loomingus, teemades, laadis, lähenemises?
KATRIN VALGEMÄE:
Jah, täiesti. Sotsiaalmeedia on üks tänapäeva reaalsuse kihte, mille all ma kaevan. See on täis maske, identiteedimänge, filtrite ilu ja eksistentsiaalset ärevust – ja just sealt ma tihti kultuuri setet välja kogun.
Ma olen väga visuaalne ja algimpulss tuleb mul alati visuaalist, mitte kontseptsioonist. Algoritm teab juba mu maitset. Korjan kokku visuaalseid fragmente, mis mind millegipärast kummitavad. Sellest sünnivad uued maailmad, uued karakterid ja maalid.
Aga lõpuks lähtub kõik minu enda elust ja naisliinist, kust ma tulen – lugudest, mida me endale teadvustamata kanname. Need on vaikivad kokkulepped, põlvkondadevaheline programm, mida ma oma kunstis ja elus teadlikult murran. Minu taustast tuli lihtne reegel: naisel ei ole raha ega majanduslikku vabadust. Naine ei loo, ta ei ehita, ta ei teeni – ta vahetab. Oma keha, oma ilu, oma energia. Tema majandusmudel on ellujäämine läbi meeste heakskiidu ja turvatunne läbi abielu.
Sotsiaalmeedia on nagu tänapäeva mütoloogia – samad arhetüübid ja soorollid korduvad seal lihtsalt uute filtritega. Sealt saab alguse ka minu kunstiline vastus: ma ei korda pärandatud lugusid, vaid kirjutan need ümber. See on minu viis reaalsust toota, mitte selles statistiks jääda.