The subject of my art is the human being – that hairy, chaotic creature who believes they are special, yet simply thrashes about in a cage of instincts and complexes. Human nature is an infinite source of material: absurd and genius at the same time. I engage with it consciously – analyzing myself and observing others like a scientist watching a microbe dance under a microscope.
Thoughts emerge, morph into feelings, and BAM – suddenly, everyone is making utterly ridiculous decisions. The question is: do we even realize that this is all one big, bizarre game? At what point do we lose control over our reality, letting it spiral into a nightmare?
The funniest – or perhaps the saddest – part is that the game itself is actually simple. But us? We overcomplicate it, dive headfirst into drama, and get lost in our illusions. Grab your popcorn, hit start, and watch as people push each other’s buttons like it's a twisted social experiment.
__________///_________________
Materjal minu kunstis on inimene - see karvane, hullumeelne olend, kes arvab, et ta on kuidagi eriline, aga tegelikult lihtsalt möllab ringi oma instinktide ja komplekside puuris. Inimloomus on lõputu materjal, absurdne ja geniaalne ühekorraga. Ma mängin sellega teadlikult – iseennast analüüsides ja teisi piieldes nagu teadlane, kes vaatab mikroskoobi all tantsivat pisikut.
Mõtted sünnivad, muutuvad tunneteks, ja BAM – järsku teevad kõik täiesti jaburaid otsuseid. Küsimus on: kas me saame ise aru, et see on üks suur ja veider mäng? Mis hetkel me kaotame kontrolli oma reaalsuse üle ja läheb õudusunenäoks?
Kõige naljakam – või kurvem – on see, et see mäng on tegelikult lihtne. Aga meie? Me keerame selle üle võlli, topime ennast draamadesse ja vajume näoli oma illusioonidesse. Võta popkorn, vajuta start ja vaata, kuidas inimesed üksteise peal nuppe vajutavad.