A plate is usually seen as applied art, something practical with naive illustrations. But why not turn that logic upside down? For me, it has transformed: not applied art, but art that can be consumed from. Snacks and art combined! In a way, it’s revolutionary.
Art and snacks have actually been connected for a long time, even though we often pretend they belong to completely opposite worlds. At every exhibition opening, the same thing happens: drinks are poured, snacks are served, and sometimes it feels like the art is background music rather than the reason people showed up. This dynamic has always intrigued me – the intertwining of high art with the pleasures of eating, a bit like a blend of church and peasant.
But what happens if you replace the canvas with a porcelain plate? I’ve noticed that using a porcelain plate as a canvas gives the subject a kind of counter-rhythm. What’s depicted on the plate feels lighter, even if I’m unsure it belongs there at all. Often, it seems like the things I wouldn’t dare to put on a cotton canvas find their way onto porcelain, coming across as more humorous than vulgar.
_____________ // _______________
Tavaliselt nähakse taldrikut kui tarbekunsti, midagi praktilist ja naiivse illustratsiooniga. Aga miks mitte pöörata see loogika pea peale? Minu jaoks on see muutunud: mitte tarbekunst, vaid kunst, mille pealt saab tarbida. Snäkid ja kunst üheks! See on mõnes mõttes revolutsiooniline.
Kunst ja snäkid on tegelikult juba ammu omavahel seotud, kuigi tihti teeme näo, et need on täiesti vastandlikud maailmad. Igal näituse avamisel juhtub ju sama asi: kallatakse jooki, topitakse suupisteid, ja vahel jääb tunne, et kunst on taustamuusika, mitte põhjus, miks inimesed kohale tulid. See dünaamika on mind alati intrigeerinud – kõrge kunsti põimumine söömise naudingutega, natuke nagu kirik ja talupoeg.
Aga mis saab, kui asendada lõuend portselanist taldrikuga? Olen tähele pannud, et portselanist taldrik lõuendina annab kujutatavale vasturütmi. Taldrikul kujutatu võtab end kergemini, isegi siis, kui ma pole kindel, kas see üldse peaks sinna minema. Tihti tundub, et see, mida ma justkui ei julge puuvillasele lõuendile panna, maandub portselanil, mõjudes pigem humoorikalt kui labaselt.