Have you ever felt like you were ready for the best time of your life, but then – BAM! – you pull the rug out from under yourself? Yep. Welcome to my world – a tour on the self-sabotage express, with the final stop being "How did I end up here again?"
My life story? Rich. Not in euros, but in high-class self-destructive decisions. I remember promising as a teenager that I wouldn’t repeat the same tragic mistakes that broken women in my family line seemed to pass on like a legacy.
Spoiler alert: I repeated them. All of them. Exactly the same, and then added a few extra ones just to make the menu a bit more interesting.
Because what's easier:
A) Honestly looking into your own soul's wound and starting to patch it up?
Or
B) Throwing yourself into a hysterical relationship and filling your inner emptiness with mind-altering substances?
Hell, that’s not even a fair comparison – one is therapy, and the other is drama. Naturally, I chose B.
Why do I fear staying in my own power?
Because that would mean taking responsibility!
And responsibility is annoying.
But chaos? Chaos is cozy. Chaos is like an old friend you can count on – always around, always ruining the party, but hey... at least familiar. If you've spent your whole life running from your shadows, why suddenly decide it’s time to shine the light full on – on yourself, not the stage!
And those old patterns – ah, those lovely neurotic classics! Like holiday relatives: you know they’re coming, they’ll make you roll your eyes, but you still set the table for them. Even when your inner voice is screaming, “No, no, NO!”
Today, I had a moment. Not some zen-buddhist silent epiphany – no, more like a loud thought hammer straight to the head.
Why do I sabotage myself?
Because what I’m striving for isn’t always even mine – it’s just a performance. A golden facade behind which I hide my shadows, hoping someone will shout, “Wow, you’re so valuable!”
And me? I haven’t even believed that value myself yet.
But maybe now... now I could try differently. Not to escape, not to hide behind relationships, wine, or pseudo-success stories. Maybe this time I could build something that doesn’t hide but genuinely reflects me – even all the tattered, wild, and beautifully broken parts that truly make me feel alive.
And if I do end up sabotaging myself again? Well, at least I’ll do it consciously – and damn stylishly. 🔥🤘
_____________________///________________________
MÜRGIMENÜÜ: SUHTED, MEELEMÜRGID JA PEENED DELIKATESSID ENDA EEST PÕGENEMISEKS
Kas sa oled kunagi tundnud, et oled justkui valmis oma elu parimaks ajaks, aga siis – BAM! – lööd ise endale jalad alt? Jep. Tere tulemast minu maailma – ringreis enesesabotaaži ekspressliinil, mille lõpp-peatus on „Kuidas ma siia jälle sattusin?“
Minu elulugu? Rikas. Mitte eurodes, vaid kõrgklassi enesehävituslike otsuste osas. Mäletan, kuidas teismelisena lubasin, et mina küll ei korda neid samu traagilisi vigu, mida katkised naised minu naisliinis nagu pärandina edasi andsid.
Spoiler alert: ma kordasin. Kõiki. Täpselt samu ja siis veel mõned ekstra, lihtsalt et menüü oleks mitmekesisem.
Sest mis on lihtsam:
A) vaadata ausalt enda hingeaugust sisse ja hakata seda lappima?
Või
B) viskuda peakat hüsteerilisse suhtesse ja lappida oma sisemisi tühimikke meelemürkidega?
Kurat, see pole isegi aus võrdlus – üks on teraapia ja teine on draama. Loomulikult valisin B.
Miks ma kardan püsida oma väes?
Sest see tähendaks vastutuse võtmist!
Ja vastutus on tüütu.
Aga kaos? Kaos on mõnus. Kaos on nagu vana sõber, kellega võib kindlalt arvestada – alati kohal, alati ära solkimas pidu, aga noh... tuttav vähemalt. Kui sa oled terve elu jooksnud oma varjude eest, siis miks peaksid järsku otsustama, et nüüd on aeg valgus täiega peale keerata – iseendale, mitte lavale!
Ja need vanad mustrid – ah, need armsad neurootilised klassikud! Nagu pühadeaegsed sugulased: sa tead, et nad tulevad, nad panevad su silmi pööritama, aga sa ikka katad neile laua. Isegi kui su sisemine hääl karjub: „Ei, ei, EI!“
Täna mul oli hetk. Mitte mingi zen-budistlik vaikne taipamine – ei, rohkem nagu kõlav mõttehaamer otse lagipähe.
Miks ma saboteerin ennast?
Sest see, mille poole püüan, pole alati isegi minu oma – see on lihtsalt lavastus. Kuldne fassaad, mille taha ma peidan oma varjud, lootuses, et keegi karjub: „Vau, sa oled nii väärtuslik!“
Ja ma ise? Ma polegi jõudnud seda väärtust veel ise päriselt uskuda.
Aga võib-olla nüüd... nüüd võiks proovida teisiti. Mitte põgeneda, mitte peita end suhete, veini või pseudoedulugude taha. Võib-olla võiks seekord ehitada midagi, mis ei varja, vaid peegeldab päriselt mind – ka kõiki neid räsitud, metsikuid ja kaunilt katkiseid osi, mis mind tegelikult elusaks teevad.
Ja kui ma ikkagi saboteerin ennast? No vähemalt ma teen seda teadlikult – ja kuradima stiilselt.🔥🤘