Have you ever felt that the art world is like an exclusive club, where a gatekeeper with glasses and a short fringe stands at the door, and if you don't use words like "deconstruction," "transgression," or "posthumanism" in the right sentences, you won’t be let in? This club is not for me. I've never felt the need to belong anywhere. Not that I was ever warmly invited in the first place.
Art as merchandise and art in a museum? Yep, both.
I am an artist, and yes, I love making money. A lot of money. And create great art while doing so. I create art, I sell art, I brand art. I want to see my work both in museums and in people's homes. I want my art to decorate someone’s kitchen towel and at the same time hang in a gallery. And most importantly—I want the freedom to do whatever I want without worrying about whether I am "academically legitimate" enough.
Not fitting anywhere is a superpower.
Ultimately, boxes are convenient, but only for those who want someone else to define their identity. I fit exactly where I want to. Today I am punk, tomorrow pop, and the day after that, a postmodernist installation. I don’t pick sides—I create my own game.
_________________//________________________
KUNST VÕI ÄRI
Olete kunagi tundnud, et kunstimaailm on nagu salajane klubi, kus ukse peal seisab prillide ja lühikese tukaga valvur, ning kui sa ei kasuta "dekonstruktsioon", "transgressioon" või "posthumanism" õigetes lausetes, siis sind sisse ei lasta. Mulle see klubi ei sobi. Ma ei ole kunagi tundnu puudust kuhugi kuuluda. Mitte et mind oleks sinna kunagi sõbralikult sisse kutsutudki.
Kunst kui kaup ja kunst muuseumis? Jep, korraga.
Ma olen kunstnik ja jah, ma armastan teha raha. Palju raha. Ja teha seejuures head kunsti. Ma teen kunsti, ma müüan kunsti, ma brändin kunsti. Ma tahan oma kunsti näha nii muuseumis kui ka inimeste kodudes. Ma tahan, et minu looming kaunistaks kellegi köögirätikut ja samas ripuks galeriis. Ja mis peamine - ma tahan, et mul oleks vabadus teha mida iganes, ilma et peaksin muretsema, kas olen piisavalt "akadeemiliselt legitiimne".
Mitte kuhugi mahutamine on supervõime.
Lõppkokkuvõttes on kastid mugavad, aga ainult neile, kes tahavad, et keegi teine neile identiteedi paika paneks. Mina mahun täpselt sinna, kuhu tahan. Täna olen punk, homme pop, ülehomme postmodernistlik installatsioon. Ma ei vali poolt - ma loon omaenda mängu.